Mis on raamatu hind?

Kas tead, mis on raamatu hind? Ühe EESTIKEELSE raamatu hind, kui sa oled elanud KOLM AASTAT teisel pool maakera?

Siin Austraalias eesti keeles raamatuid ei müüda. Eestis külas käies saan kaante vahele suletud omakeelseid sõnu kaasa haarata vaid käputäie, sest lubatud kahekümnekilone pagasi maksimum piirab. Postiteel raamatute saatmine on kallis. Aga hing ju kibeleb...

Mõni kodukeelne üllitis poetas end mu ülitagasihoidlikku kogusse Sydney Eesti saatkonna raaamatumüügist kaks aastat tagasi. Teise kirjasõna pistis mulle pihku Bundabergist läbisõidul sõbranna aasta eest. Kolmas-neljas-viies eesti raamat potsatas mu postkasti sünnipäevakingina mõne kuu eest...

Süües isu kasvas. Enam ma ei suutnud! Võtsin lahti lemmikkirjastaja kodulehe, tegin karmi ja piirava valiku - sest tegelikult oleksin tahtnud endale ju KÕIKI raamatuid! - ja vajutasin tellimisnupule. Ja kaks nädalat hiljem saabus rõõm jälle mu koju!

Hellalt avasin kellegi kirjastuse töötaja hoolikalt pakkipandud KUUS (!) raamatut. Neid ei olnud mu ema või õde või sõbranna enne pakkipistmist paitanud ja häid soove lehekülgede vahele peitnud. Ei, seda mitte.
Aga need kuus raamatut on kirjutatud minuga samas olukorras olnud eestlaste poolt. Nemadki on sattunud ühel või teisel põhjusel teise maailma riiki elama ja iseenese, maailma ning Eesti tähenduse üle mõtteid mõlgutama.

Lehekülgede vahelt leian äratundmisrõõmu ja mõtteainet. Leian ohtraid seiklusi ja pisiviperusi, võõra keele vääratusi, uude kultuuri sisseelamise kivisid ja kände. Ma leian, et ma ju tegelikult ei ole üksi võõras riigis, üksi maailmas, kodu-Eestist kaugel.

Siit kaugelt, kolmeaastase võõrsilelu järel, paistab Eesti ilus ja veatu. Eestlane on isetu ja naerusuine. Ta on õnnelik, sest ta saab iga päev süüa nii palju Kalevi shokolaadi ja musta leiba, kui hing igatseb. Ta kõnnib ajaloohõnguliste vanalinna majade vahel, seljas erksavärviline Navitrolla särk ja vasakus taskus pakitsemas lähker Vana Tallinna likööriga. Ja kui ta tänaval teisest eestlasest möödub, tervitavad eestlased üksteist kaugelekajavalt ja sõbralikult: "Tere!" Siis pajatavad nad teineteisele eesti keeles oma elulugu ja kiidavad taevast allalangevaid hiiglaslikke valgeid lumeräitsakaid...

...Kas sa nüüd tead, mis on eestikeelse raamatu hind?

Magistrikraadiga Nepaali hernekorjajad Austraalia põldudel

Tänavusel hernehooajal vehivad minu ülemuse Bundabergi põldudel tööd teha magistrikraadiga Nepaalist pärit hernekorjajad, kelle ninameheks on noormees nimega Nesru.

Nesru ja tema neli sõpra kutsusid meid endale õhtusöögile. Lobisesime niisama ja lasksime endil kanakarril headmaitsta.

Nesru jutustas meile, et ta on pärit Nepaali rikkast perekonnast ja kodus ta tööd tegema üldse ei pea. Tema perele kuulub Nepaali pealinna Kathmandu lähistel riisifarm.

"Nepaalis elan ma luksuses!" ütles Nesru, endal väike irooniline muie mänglemas suunurgas.

Seikluste ja põnevuste otsinguil otsustas Nesru oma hea elu Nepaalis maha jätta ning tulla Austraaliasse teistsugust elu maitsma.

Ametlikult on Nesru ühes Brisbane ülikoolis kirjas kui raamatupidamise magistrand, kuigi magistrikraad raamatupidamises ja bakalaureusekraad majanduses on mehel käes juba Nepaali ülikoolist. Tegelikkuses vehib Nesru juba kaks kuud, kuus kuni seitse päeva nädalas, me Bundabergi hernepõllul herneid korjata.

"Kogun raha!", kinnitas Nesru naerusuil, järjekordne sigarett ripnemas suunurgas.

Intelligentne noormees tundub hernekorjaja teenistusega rahul olevat: "Ma olen õnnelik, kui päevas 100 dollarit teenin!", teatas ta.

Ja umbes niipalju me tänavused 16 vietnamlastest, korealastest ja nepaallastest hernekorjajat päevas ka teenivad. Kiireim korjaja nepaali tüdruk Nancy korjab päevas tavaliselt ligi 200 dollari eest herneid ja teenib nädalas isegi üle 1000 dollari (11.000 krooni!). Aga tal on ka väga kiired näpud.

Kui Nesru ja ta kaks noormehest ning kaks neiust kaaslast parajasti Bundabergis herneid ei korjaja, siis täidavad nad oma rahakotti tomatite või viinamarjade korjamisega. Selleks reisib kogu seltskond kevadel Victoria osariiki.

"Robinvale´is viinamarju korjates võin teenida midaiganes kolmest kuni 450 dollarini päevas!", lähevad Nesru silmad põlema. Mees kurdab seejärel, et kahjuks on teenistus Robinvale´is liig heitlik.

Nepaali tüdruk Nancy, kes meile maitsva nepaalliku karriõhtusöögi valmistas, peab oma teiseks lemmikdelikatessiks kitseliha. Sedagi tõid lahked nepaallased meile karbikeses heamaitsta.

Kitse ostsid nemad naabrimehelt juba nädala eest, tapsid ja veristasid looma oma tagaaias.

Ma olen küll veendunud lihasööja, aga olin sedasama kitsetalle naabriaias kasvamas näinud ja mina oma hambaid tema lihasse lüüa ei suutnud. Kalli kinnitas, et maitses hästi!

Vot selliseid põnevaid tegelasi leidub kultuurisupis Austraalias. Nesru andmetel ulatub Austraalia nepallaaste kogukond 100.000ni.

Vahepeal

Kallid sõbrad!

Ma olen elus ja terve, jätkuvalt rõõsa ja õnnelik.

Minu aadress on endiselt Bundaberg, Queensland, Austraalia.

Elu kui lilleke, mis sellest, et siinpool maakera möllab talv (loe: ilm kui Eestis suvel). Hetkel valitseb akna taga mu siinne lemmikilm elik kodumaine seenevihmasabin.

Ma ei ole siin netipäevikus pikalt kriipsugi tõmmanud. Ja te mu kallid sõbrad olete küsinud, et miks siis nii? Andestust!

Ma viskasin mõneks ajaks tõesti varbad seinale ega osanud millestki kirjutada. Ei, mu elu ei ole püsinud tühi ja sündmustevaene. Ta on loksunud mõnusas, vaikses rutiinirütmis. Tohutuid elumuutusi ei ole toimunud.

Vastusena nii mõnelegi Teie küsimusele - ei, ma ei ole abiellunud. Ei, mu toas ei ole hakanud ringi jooksma pisikesed pikajuukselised Kristelid. Jah, mu arm ja austraallasest kallim on ikka kallis. Ei, ma ei ole veel ostnud ära järgmist lennupiletit kodumaale kiikamiseks... Veel küsimusi? ;D

Ma olen nüüd pikalt Bundabergis püsinud. Ametlikku puhkust ei ole ma ülemuselt küsinud juba ligi aastapäevad. Kogun raha järgmiseks ringreisiks Austraalias ja külaskäiguks Eestimaale. Küll olen sooritanud pisemaid tunne-oma-kodukanti-reise Bundabergi ümbruses.

Elan juba kaks aastat samas armsas kolmetoalises üürikorteris, mida oleme vaikselt täiendanud igasugu mööbli- ja elektroonikavärgendusega.

Kirjutasin alla kaheaastasele mobiiltelefoni lepingule, millega astusin isikliku hiigelsammu edasi telekommunikatsiooni valdkonnas - asendasin mustvalge primitiivse Nokia sama kompanii uuema E71 mudeli vastu. "Tasuta" telefon sisaldab muuhulgas - mõtelge vaid! ;) - värvilist laiekraani, kaamerat ja internetiühendust.

Kui ma parajasti uuel telefonil wordi-formaadis märkmeid ei kirjuta, siis klõpsan hoolega fotosid uuel Canon EOS 550D kaameral. Ammu oli aeg ja plaan fotoasjaga tõsisemalt tegelema hakata.
Augustis ootab mind ees TAFE´i fotograafiakursus. Ootan põnevusega!

Lisaks olen üliuhke oma äsjavarutud ja juba raamatuist pungil raamaturiiuli üle - käin teda aeg-ajalt uhke vanema pilguga kõrvaltoas piilumas. Siin laiutavad nii eesti- kui ingliskeelsed raamatud. Jutukatele ja reisikirjadele lisaks Austraalia meedia- ja poliitikaülevaated.

Viimased lisandid on pere saadetud Airi Ilison-Cruzi "Minu Austraalia", Justin Petrone "My Estonia" ja "Praktiline perenaine". Aitäh, suur aitäh! Kaidi saatis sünnipäevaks Kivirähu "Jumala lood" - Sa oled super, Kaidi, aitäh, aitäh! :D

Vahepeal lõpetas oma reisi Austraalias ning suundus Perthist kodumaale eesti sõbranna Külli - kaunist Pärnu suve Sulle, Külli! Spontaanselt käis mul päikeserannikult külas Katre - nii armas Sind näha ja Kalevit jagada! Brisbanesse Enelit vaatama ei ole saanud juba pool aastat...

Nii kulgeb siin mu eluke... Ja kuidas Teil läheb? Kallin!

Sydney rannast jäljetult kadunud eesti tüdruk on üles leitud

Austraalias on nüüdseks maandunud nii palju eestlastest seljakotirändureid, et meiega on hakanud juhtuma autoõnnetusi ja esimene eestlane on kadunuks tunnistatud.

Kolm päeva tagasi Sydney Elouera rannalt kaduma jäänud kena blond eesti tüdruk Pirjo Kukk leiti reedel õnnelikult üles ühest Wahroonga eeslinna kodust.

Miks 28-aastane Pirjo oma magamiskoti, seljakoti ja läptopi rannaliivale jättis, seda tüdrukut tagaotsinud politsei veel uurib.

---OOO---

Kes Bundabergis eestlasi kohata tahab - pruugib vaid mõnel neljapäeva õhtupoolikul toidukaupluse IGA ees pingil hetkeks maha istuda, kui sind ümbritsevadki kõlavahäälsed eestikeelsed hõiked.

Eile olid end poe ees mugavalt sisse seadnud seitse komput noort eesti poissi. Ja see ei ole esimene kord, kui ikka veel südant heldima panev kodukeel minul samas poes kõrvu paitab.

Eesti tüdruk osales Bundabergi lähistel rängas autoõnnetuses

Eesti tüdruk osales neljapäeval Bundabergi lähistel rängas autoõnnetuses, mille tagajärjel suri Rootsi nooruk, kirjutas kohalik ajaleht News Mail reedel.

Kanal 7 uudistesaate ja News Maili kinnitusel juhtis 19-aastane eesti tüdruk Bargara maanteel veel selgitamisel põhjusel sõiduki vastu puud. Õnnetus juhtus vahetult peale keskööd.

Kiirelt kohalerutanud abivalmid naabrid tirisid eestlase ja tema 20-aastase rootslannast kaassõitja põlema süttinud Holden Berlinast välja viimasel hetkel enne auto plahvatamist.

"Õnn, et olime seal ja saime nad autost välja aidata - üritasime hoida juhti rääkimas," teatas õnnetuspaiga naabruses elav Max Culic.

"Ta ütles mulle oma nime, mina ütlesin talle enda nime ja ta pigistas mu kätt. Nad nägid välja nii noored!"

Austraallaste autost päästetud rootsi tüdruk suri teel haiglasse.

Austraalia meedias nimetuks jäänud eestlane toibub Bundabergi haiglas. Tema olukord on viimastel andmetel tõsine, kuid stabiilne.

Lähemalt võib lugeda News Maili kodulehelt siit: http://www.news-mail.com.au/story/2010/05/28/woman-dead-after-crash/

Näe, eestlane Austraalia kartulipõllul!

Minu Austraalia maguskartuleid tootvas farmis töötas eelmisel nädalal kahel päeval rekordiline arv ehk KAKS eestlast!

Mina pimekana korjasin tunnikese või nii, silmad maas, hoolega kartuleid, kui ülemus mu ees rõõmsalt ingliskeelselt hüüatas: "Näe, tema on ka Eestist!" Minust viie meetri kaugusel töötanud heledapäisel noormehel oli lotumütsil mu bossile juba tuntud sõna "Eesti".

Selgus, et hästi vahva eesti noormehe nimi on Taavi.

Mu vanas CityCentre Backpackersi hostelis elav Taavi on Bundabergis viibinud nii umbes kuu jagu. Tema tavaline töökoht on samuti kartulikorjajana naaberfarmis.

Taavi oli enne Bundabergis maabumist pikalt Melbournis. Meil on ühine huvi - ta on ka suur kalamees. ;)

Isver, kui vahva oli üle pika aja eesti keeles lobiseda. Rääkisin rohkem eesti keeles kui mitme viimase kuu jooksul kokku.

Viimati sai Bundabergis eesti keelt pärismaalasest eestlasega harjutatud, kui vastu jõule linnast lahkunud Külli oli siin. Aga tema ei töötanud minuga ühel põllul. Enne seda, poolteist aastat tagasi ja samas farmis lõhkus tööd teha punatukk kukerpallitaja Kaidi. Terviseid Teile mõlemale!

Ruby farmis on minu ülemuse kinnitusel aegade algusest tööl olnud nüüd siis juba KOLM eestlast - mina, Kaidi ja Taavi.

Tööotsingutest Austraalia moodi

Servus!

Elu Bundabergis kulgeb vaikselt ja rahulikult. Viimased kaks kuud on teleekraanidel valdavaks ilmaennustuseks vihm. Tsüklonid möllavad ja väikelinnad uputavad. Siin ja seal Queenslandi osariigis on sel suvisel vihmaperioodil vihma kallanud viimase paarikümne aasta võrdluses rekordilisel tasemel.

Minu kui peagi kaheaastase staaziga põllumehe jaoks on see tähendanud rekordiliselt vähe tööpäevi. Eelmisel nädalal töötasime näiteks ainult kaks päeva. Sülle kukkunud vaba aja olen täitnud ohtra raamatulugemisega. Ümbruskonnas ringi reisida ei ole praktiliselt üldse saanud, sest igal pool sajab. Kogu aeg sajab. Ja kui veel ei saja, siis peagi hakkab sadama. Nii ma siis loen. Vaatan uusimaid videofilme. Loen. Ja ronin igavusest mööda seinu üles.

Töökoorma suurendamise eesmärgil hakkasin ümbruskonnas vaikselt uue töö osas ringi vaatama. Siin on abiks peamiselt tööportaalid www.seek.com.au ja www.search4jobos.com.au.

Aga olgem ausad, väga roosiline pilt nendest netiportaalidest vastu ei vaata. Peamiselt pakutakse töökohti juhtivatel kohtadel ning minule tundmatutes valdkondades nagu töö- või kinnisvarabüroodes. Ajutise elamisloa omanikuna on minu valikud mõnevõrra piiratud. Seiran administratiivset tööd ja turismivaldkonda. Kuuldavasti ei pruugi mu mitmeaastane Eestist pärit töökogemus olla piisav, sest tööandjad tahavad elulookirjelduss näha kohalikku töökogemust.

Ühele turismivaldkonna töökoha saamiseks saatsin oma cv umbes kuu aega tagasi. Nädal hiljem potsatas mu netipostkasti kiri, milles paluti klikata telefoniintervjuu aja kokkuleppimiseks lisatud lingile. Valikuvõimalusteks osutus kümme ennelõunast aega kahel tööpäeval. Valisin igaks juhuks kella üheksase aja, sest siis on minul tavaliselt tööl viieteistminutiline vaheaeg.

Õnneks kallas telefoniintervjuu päeval vihma, ma põllutööd tegema ei pidanud ja sain rahulikult end intervjuuks meelestada. Kusjuures süsteem toimis nii, et MINA pidin kokkulepitud numbril antud kellaajal ettevõttesse helistama. Punktilt kell 9.00 helistasin ka, aga keegi ei võtnud vastu. Kolmandal korral sain õnneks löögile.

Personaliosakonna tütarlaps oli meeldiv, aga ei jätnud eriti sõbralikku muljet. Tema esimene küsimus kõlas mu ajutise elamisloa ja sellega kaasnevate tööõiguste kohta. Rahustasin teda, et mu tööõigus piiratud ei ole ning alalise elamisloa saan järgmisel aastal. Järgnesid tavapärased intervjuuküsimused a la "miks sa seda tööd tahad?", "kirjelda seniseid töökogemusi" ja "kuidas oma tööpäeva ette kujutad?" Viieteistkümneminutilise intervjuu tulemusena õnnitles neiu mind järgmisesse vooru edasijõudmise puhul.

Selgus, et järgmine voor kujutas endast uut telefoniintervjuud, seekord konverentsikõne näitel. Seekord sain vaid ühe intervjuuaja - nädala pärast kell 10.00. Enne intervjuud paluti minul läbida 45-minutiline arvutitest, mis annab hinnangu mu iseloomu, verbaalse intelligentsi ja meeskonnakäitumise vms kohta. Emailile tuli link Launchpadi arvutitesti sooritamiseks.

Kui arvutitesti avasin, siis selgus, et see koosnes kümnest osast. Esimene osa võttis aega tunni. Teine kolmveerand tundi. Kõik kokku 3,5 tundi. Aga see oli peamiselt minu sel hetkel aeglase internetiühenduse süü. Õnneks oli Launchpadi test ise intelligentne - iga kord, kui netiühendus kadus - sain jätkata poolelijäänud kohast.

Testiküsimusi oli igas kümnest osas erinev arv - mõnes 80, teises 60 küsimust. Pidin valima valdavalt kahe vastusevariandi vahel - a la "eelistan probleemidesse sügavuti süveneda" vs "pean end avatud suhtlejaks". Testi viimased kolm osa mõõtsid mu algebra- ja verbaalseid oskuseid. Kahe minuti jooksul pidin kalkulaatori abil komplitseeritud arvutustehteid tegema ja nelja minuti jooksul leidma 25 õiget sõnaassotsiatsiooni.

Kui aeg jõudis kätte uueks telefoniintervjuuks, siis olin sunnitud päristöölt vaba päeva võtma. Pisut enne kümmet helistasin emailile tulnud numbril ja sisestasin salasõna konverentsikõne alustamiseks. Selgus, et meid oli liinil kokku kaheksa kandidaati. Kui kõnet juhtiva personaliosakonna tütarlaps kandidaatidele küsimusi esitas, vastasid korraga kaheksa häält - vat see oli segadusttekitav!

Õnneks võttis suurema osa rääkimisest enese peale personaliosakonna neiu, kes seletas meile poole tunni jooksul töö iseloomu, palga koostisosi ja kõikvõimalikke eeliseid, mis tööga kaasnevad. Palk koosneb põhi- ja tulemuspalgast. Töö annab allahindlusi turismipakettidelt, finantsnõustamiselt ja spodikeskustes.

Konverentsintervjuu lõpul selgus, et samal päeval toimuvad veel individuaalintervjuud. Täpset kellaaega ei antud. Ootasin oma kõnet poolteist tundi. Seekord oli personaliosakonna neiu väga sõbralik, aga mõnevõrra kärsitu. Ta helistas minule nimelt kümme minutit enne oma lõunavaheaega ja häälest oli kuulda, et ega ta väga mu vastuseid lõpuni kuulda ei viitsinud. Või ehk oli see strateegia, kes teab.

Esimene küsimus oli seekordki mu viisa kehtivusaja lõpu kohta järgmisel aastal. Ülejäänud küsimused kulgesid esimese telefoniintervjuu sarnaselt. Kõikvõimalikud minu ettevalmistatud müügistrateegiad - vastused küsimustele a la "kuidas müüksid mulle ananassi" või nagu siinmail intervjuudes kombeks näiteküsimused "too näide olukorra kohta, kuidas rahustasid nõudliku kliendi" - need ettevalmistused osutusid sel korral tulutuks. Ta ei küsinud midagi erilist. Ainult Londonit pidin müüma, aga seda sihtkohta tuli kunagi viis aastat kogutud kogemustepagasi jooksul korduvalt ära müüa, nii et see küsimus mind ei loksutanud.

Järgmine ja arvult viies intervjuuetapp selle ühe töökoha saamiseks ootab ees kahe nädala pärast - esimene näost näkku intervjuu potentsiaalse ülemusega.

Kes oskab arvata, palju neid arvukaid etappe kõik kokku tuleb?! Töökoha saamine sel näitel on ikkagi liiga keeruliseks pööratud. Kui lõpuks tööle saab ja selgub, et üldse ei meeldi, siis peab hambad ristis ikkagi edasi teenima, sest vastik on mõtelda, et peab jälle samasuguse pingelise ja närvikuluse protseduuri läbima.

Eelistan, kuidas töö saamine siinmail põllumajanduse valdkonnas käib - leiad töökuulutuse, helistad ja järgmisel päeval oled juba tööl. Kui meeldib - jääd tööle. Ei meeldi - ei lähe enam tagasi. Lihtne ja loogiline. Mõlemale osapoolele positiivne.

Seega - palvetan päikest.

Kallistused vihmametsast!

Naabrimees madu jalutamas

Austraalia idarannikut on vallanud vihmapilved ja Bundabergis sajab viiendat päeva järjest. See tähendab põllumehele jõudeaega ning minule mõnusaid hubaseid, nina raamatus veedetud päevi.

Vihmavalingute vaheajal käin toidu- ja raamatuvarusid täiendamas. Yhelt järjekordselt varustusretkelt naastes äratas mu tähelepanu aia taga pargiteel mõõdukalt käratsev inimparv. Astusin sammu-paar lähemale - ja selguski üleüldise uudishimu põhjus - naabrimees jalutas oma madu(!)

Jah, mu kõrvalmajas elab umbes 35-aastane habemik naabrimees Adam, kes korra kuus või vastavalt kodulooma soovile käib aeg-ajalt mu akna taga oma madu jalutamas.

Eakas üheksa-aastane püüton on Adami juures klaasakvaariumis elutsenud juba seitse aastat. Metsik maduelajas roomas kunagi vigastatuna Adami juurde, kes looma terveks ravis. Nii jäi madu mehe juurde elama.

Adam kinnitas, et tema püüton on rahulik sell. Madu ei olevat kunagi kedagi hammustanud. Adam on loomas nii kindel, et käib teda koolides lastele näitamas ja neile roomajate elust jutustamas.

Hoolt ei vajavat maduuss peremehe sõnul samuti kuigi palju - umbes korra kuus kugistab alla mõne rotipoisi. Vahel ei liigutavat loom oma klaaskodus nädalaid sabaotsagi.

Madu ise ei lasknud end uudishimulike parvest häirida - ta lubas end sabast katsuda ning liugles majesteetlikult rohus. Jah, ka mina suskasin teda üliettevaatlikult näpuga. Kaela ümber ma toda maduussi siiski ei keerutanud - ta sisendas minusse vähem enesekindlust kui mõni loomaaias üleskasvanud sugulane. Metsik loom ikkagi.

Vat sellised huvitavad tegelased on minu naabrid.

Austraalia juhilubadest

Selle nädala esmaspäevast olen Austraalia C-kategooria juhilubade omanik. Hurraa!

Päev varem pühapäeval mõtlesin, et enam küll enam ammukavandatud lubade ärategemist edasi ei tasu lükata - ülemusele sai kunagi jõululauas veksel välja visatud, et jaanuarikuus teen load ära. Pilk kalendrisse kinnitas, et seda va jaanuarikuud on järel vaid nädalapäevad ning esmaspäev mu viimane tööst vaba päev sel kuul.

Nii ma siis ei lubanud endal enam laisk olla ja lugesin pühapäeval hoolega mu praeguse elukoha, Queenslandi osariigi autosõidu õpikut nimega "Teejuht" (Road Rules). Studeerisin seda ligi 180 lehekülge pikka raamatut esmaspäeva hommikul kella üheteistkümneni ja tunni pärast "koputasin" juba Bundabergi autoregistrikeskuse ukse taga.

Otsekohe sattusin silmitsi kohaliku mitmepealise laisklohe Bürokraatiaga, keda teadjamad inimesed õigusega ette ja taha kiruvad. Aga siinkohal ruttan liigselt ette.

Peagi ligi 90.000 elaniku piiri ületava Bundabergi autoregistrikeskuse vastuvõturuum on kohalike elanike kinnitusel nimelt viimased paarkümmend aastat püsinud samas suuruses, samal ajal on linna elanike arv kasvanud nii umbes 40.000 inimese võrra.

Tilluke vastuvõturuum ehmatas sisseastujat suure rahvahulgaga, oma jutuvõimalust ootav rahvasaba ulatus ukseni. Klienditeenindajaid oli viis, kellest üks hoolitses väljaspool järjekorda juhilubade eksami soorijtajate eest ning teine klõpsas uute juhilubade omanikest hoolega fotosid. Lisaks istus seina ääres veel üks rida ootusärevaid, kellest osad olid end asutanud peade kohal kõrguva väikese televiisori ette. Inimesi saalis kitsas ruumis pidevalt edasi-tagasi.Segasummasuvila ja tohuvabohu!

Ytlen teile ette ära, et C-kategooria õpilase juhilubade saamiseks pidin rääkima ei vähem ega rohkem kui üheksa (!) riigiesindajaga.

Lühikese viieminutilise ootamise järel esitasin esimesele noorele klienditeenindajale soovi sooritada teooriaeksamit. Tema pistis mulle pihku avaldusevormi, küsis passi ja Queenslandi osariigi elukoha kinnituseks üürilepingut. Neiu juhatas mu seina äärde avaldust täitma.

Kinnitasin kaheleheküljelises dokumendis allkirjaga oma nime, elukoha, pikkuse, silma- ning nahavärvi ja astusin taas eraldusklaasi taha. Järgmine tütarlaps võttis minult avalduse ning asus vilkalt kompuutri klahve vajutama. Paari minuti pärast raputas ta nõutult oma lühikest juuksetukka minu suunas: "Oih, te olete oma sünnikuupäeva siin valesti täitnud!"

Minu sünnikuupäev on viimased mitukümmend pluss aastat sama püsinud ning olen selles numbris end alati eksperdiks pidanud, seepärast vaatasin hämmastunult minu ette lükatud avaldusevormi ja sugesin end kohe ette tähelepanematuse pärast. Ennatlikult, nagu selgus. Kena neiu oli arvutiklahvidesse süvenenult teadmata põhjusel sujuvalt minu avaldusevormilt kellegi tundmatu noormehe kõrvaleasetatud vormularile üle läinud ning tema andmeid minu faili sisestanud. Onneks jäi neiu mu vastuväiteid uskuma ning see arusaamatus kenasti lahendatud. Tütarlaps lisas ujedalt "Sorry!" ja palus oma nime kutsumist "sealpool" oodata.

Olgu öeldud, et see viide "sealpoolsusele" mind orienteerumisel sugugi ei aidanud - kuigi registrikeskuse vastuvõturuum oli väike, ei olnud seal kasutusel valjuhääldeid ning läbi inimsumina ei olnud suurt midagi kuulda. Lisaks muidugi ei ole siin võõral maal kunagi ette teada, kuidas eestipäraseid nimesid väänata võetakse. Ja nagu hijem selgus, kasutasid töötajaid klientide hüüdmisel arusaamatul põhjusel ainult eesnimesid. Nii ma siis mõnevõrra nõutult ühe vastuvõtuugi eest teise ette kõndisin.

Kümme minutit hiljem olin kogemata möödumas just õigest inimesest ja tabasin oma nime õhust tõrgeteta ära. Seekord küsiti minult eksami sooritamise eest 180 krooni riigilõivu. Kui selle ära maksin, ulatas vanem prillidega daam minule eksamiküsimused ja juhatas mu edu soovides sama vastuvõturuumi vastasnurka toolile eksamit sooritama.

Kusjuures minule üllatuseks vastasingi oma 30 valikvastustega eksamiküsimust samas tohuvabohuses ja inimhäältega täidetud ruumis. Mina olin naiivselt ette kujutanud, et kuna on tegu eksamiga, siis kaasneb sellega privaatsus, olgu see siis keskendumise hõlbustamiseks või spikerdamishuvi kärpimiseks. Mis sest, et enne olin paberile alla kirjutanud, lubades eksami ajal juhiraamatut mitte avada. Kaamerasilm jälgis mind ka.

Eksam ise oli kerge - 10 pilti sõidusituatsioonide kohta ja 20 liiklusmärkide ja muu olulise varia kohta. Vehkisin mitteminulikult kiiresti valmis, kontrollisin üle ning asusin taas rahvasappa.

Viis minutit hiljem ulatasin südamevärinal eksamipaberid neljakümnendates rõõmsanäolisele daamile, kes asus mu vastuseid kontrollima. Ja mu süda kukkus järgmisel hetkel kolinal sandaalisäärde - üks vale, teine vale, kolmas vale, neljas vale, viies vale... Karjatasin ehmatusevärinal: "Oh, olete te ikka kindel, et teil on õiged vastused?!" Mu meelest oli ju eksam nii kerge olnud?! Kas ma tõesti sain küsimustest niii valesti aru, minetasin ingliskeele oskuse või mis juhtus?!

Daam peatus nõutult ja sahmis hetke paberites. "Ohjah, ma vaatasin valet vastustelehte!"... Oh...Ja ma olin juba ette kujutanud, kuidas ma ukse taga ootavatele sõpradele häbipunal teatan, et uups, no mis teha, aga kukkusin läbi...

Minut hiljem oli mu eksam läbi vaadatud ja kinnitaud punase tulemusega - sooritatud 100 protsenti!

Rõõmuhüppega kuulasin ära järgmise palve oodata oma nime kutsumist "kuskil sealpool" ja asusin uuesti ootele. Vaatasin ilma ja inimesi, mõtlesin, kuidas pidutseda.

Pool tundi hiljem ei olnud ma ikka oma nime kuskilt nurgast kuulnud. Selleks ajaks olin juba mitu korda maha istunud ja siis igaks juhuks vastuvõturuumis kasvava kärsitusega edasi-tagasi liikunud. Kui ühel hetkel hakkasid minust hiljem eksami sooritanud plikaohtu tüdrukud üksteise järel oma uusi juhilubasid kätte saama, siis hakkas tunduma, et no kõik ei ole mitte päris korras.

Läksin ja küsisin klienditeenindajalt, ega nad mind ära unustanud ei ole. Noormees kinnitas naerusuil, et muretsemiseks ei ole põhjust - mu paberid on edasi antud ja kohe-kohe peaks vastuvõtuluuk number 3 või 4 mind kutsuma. Mõnevõrra rahunenult seisin nimetatud numbriluukide taha. Viis minutit hiljem läks keskealine naine luuk number 4 tagant lõunale ja luuk löödi kinni.

Aeg tiksus edasi veel 15 minutit, ja eimidagi. Läksin ja küsisin registrantuurist veelkord oma olukorra kohta. Järgmine daam läks ja tuulas iga vastuvõuluugi taga klienditeenindajate paberites ja leidis pika otsimise järel mu paberid üles. Need ei olnud mu eksamit hinnanud naise laualt kogu selle aja kuskile liikunud. Daam heitis neile pilgu peale, kinnitas minule, et olen järgmine, ja viis mu dokumendid luugi number 3 lauale.

15 minutit hiljem oli mina endiselt naelutatud ootepoosi ja hakkasin kahtlema oma kõrvakuulmises. Neiu number 3 oli vahepeal teenendanud veel kolme klienti.

No ma siis läksin juba eiteamitmendat korda oma nime korrates dokumentide kohta pärima. Varem mu pabereid liigutanud daam nägi mind läbi klaasi tuliseid pilke pildudes lähenemas ja ütles kiirelt mu asjatut küsimust ennetades, et "mine nüüd number kolme juurde, nüüd on sinu kord!"

Ja oligi. Maksin sõidujuhilubade eest riigilõivu 700 krooni, sain kätte paksu kausta juhtimist õpetavate raamatukestega, DVD ja logiraamatu. Sama lokkisjuukseline naine tegi minut hiljem minust foto ja viis minutit hiljem hoidsin käes siniseid, veel trükikuumasid, mu elu esimesi juhilubasid - hurraaa!

Niimoodi käib see paberimajandus siin Austraalias. Lõpp hea, kõik hea.

---OOO---

Austraalias peab täisõiguslike juhilubade saamisel läbima vanusele vastavalt kolm kuni neli etappi.

1) Esmalt tuleb positiivselt sooritada teooriaeksam, mille järel saab kuni kolm aastat kehtivad õpilase load (Learner's licence).

Need load annavad õiguse autojuhtimiseks õpetaja kõrval, viimaseks kvalifitseerub iga vähemalt aasta täislube (Open licence) omav isik. Alla-25-aastased peavad sooritama õpetaja kõrval 100 sõidutundi, sh 10 tundi pimedas sõitu. Enam kui 25-aastastel sõidutundide minimaalne kvoot puudub.

2) Aasta õpilaslubadega sõitu annab õiguse sooritada sõidueksam ning võimaluse saada piiratud õigusega nn eelload (Provisional licence) - alla-25-aastased saavad punased P1 load ja vanemad rohelised P2 load.

P-load lubavad sõita ilma õpetajata, kuid mitte juhtida üle 200 kilovatise mootorivõimusega sõidukeid. P1-lubade omanike alkoholisisaldus veres sõiduki juhtimisel ei tohi ületada 0, P2 0,05 promilli. Punaste P1-lubadega noored ei tohi öisel ajal juhtida sõidukit, milles on enam kui üks alla 21-aastane isik (v.a pereliikmed).

3) P2-lubadega isikud võivad aasta möödudes esitada avalduse täislubade (Open licence) saamiseks.

Alla 23-aastased P1-lubade omanikel läheb enne täislubade saamist aega vähemalt kolm aastat. Nemad peavad sooritama internetipõhise lisatesti ja vähemalt kaks aastat ringi sõitma ka P2 lubadega.

Vanusepõhine sõidukijuhtimise süsteem on Austraalias üles ehitatud sellepärast, et valdav osa autoõnnetusi põhjustavad noored.

Ahjah, C-kategooria load Austraalias võrduvad Eesti B-kategooria (tavaline sõiduauto) lubadega.

Episood kahe peoga

Eile oli kibekiire laupäev, kui tembeldasin kahe peo - trenni jõulupeo ja sõbranna 30. sünnipäeva auks korraldatud kostüümipeo vahet. Aga oh, kui äge oli!

Juba kaks kuud tagasi saabus mu postkasti kaks kutset - üks jõuluvanaga paberileheke pokstreenerilt grillika jõulupeo kohta ning teine hõbedaga kaunilt kujundatud peene kutse Amanda 30. sünnipäeva tähistamiseks. Mõlema RSVPle vastasin otse loomulikult jaatavalt, mis sest, et peod olid kavandatud samale kuupäevale.

Kõige suuremat tegutsemist nõudis minult Amanda juubel , mille riietuse etiketiks oli valge, kuldne ja hõbe. Mõtteid oli mitmeid, kammisime kostüümipoode netis ja Bundabergi kesklinnas. Valiku määras lõppkokkuvõttes fantastiline leid kaltsukast - imeilus valge, kuldse kandi ja lõhikuga kleit maksumusega kaks dollarit (18 krooni!) Seega, oliivilehepärg juustele ning teemaks Vana Rooma vms. Vastupidiselt sõpradele mina end reeturinga (ajapuudusel;) pealaest jalatallani kuldse värviga üle ei värvinud.

Grillipidu poksitrenni tüdrukute ning nende peredega algas 16.30, kutsele kostüümipeole oli märgitud algusajaks 17.00. Seepärast otsustasime mõlemale peole ilmuda kostüümides, ise itsitades, et küll nad peavad meid grillipeol vähe imelikeks - aga mis siis sellest!

Ja õigus meil oli - astusime üle aiavärava ning ligi kolmekümne grillikale juba saabunud külalise silmad olid kohkunud ilmeil meile suunatud - olime muidugi AINUKESED üleni kuldsesse ja valgesse riietunud, lehepärjad peas, kuldsed sandaalid jalas... Kui kõlas me - "oih, kas kutsele ei olnudki siis märgitud kostüümipidu või,,,?!" - siis jutuvada jätkus ning trampliinil hüplev lastekari enam näpuga ei näidanud. Oh, kui ebalev ja samas meeletult naljakas hetk!

Aga mis seal ikka - laotasime omad kaasavõetud kokkupandavad ja kutsele märgitud toolid laiali, istusime ning tundsime end vabalt. Jututasime maast ja ilmas. Nii umbes tunni pärast kogusime omad kodinad taas kokku ning lahkusime järgmisele peole lubadusega hiljem naasta.

Amanda peol me endid enam valgete varestena ei tundnud - siin oli igasugu sulelisi ja karvalisi. Eranditult kõik - vanad ja noored olid riietatud valgesse, hõbedasse ja kuldsesse. Ning möll oli meie poele saabudes suures tagaaias pea täies hoos.

Peoperenaine ja kooliõpetaja Amanda kui tuntud antiiksete ning muidu kenade teekannude ja muu pudipadi kogujana sai külalistelt kingiks palju eri suuruses kirstukesi ja nõukesi. Meie kinkisime tema soovil samuti ühe kirju originaalse teekannu.

Meelelahutuseks mängis ühemeheansambel ning kõhutäiteks pakuti laia valikut kanapeesid. Väga maitsvad olid. Neid raputati kurgust alla viinakokteilidega ja vahutava õllega.

Kella kümneks õhtul, kui Amanda sõbrannad külalistele peoperenaise elust fotoslaidishõud näitasid, oli enamik külalistest juba paraja auru all. Pilte Amanda elust oli palju - nii palju (20 minuti jagu), et väsitas publiku ära. Kõnede lõppedes jätkus tants ja pillerkaar täies hoos. Mis sellest, et pearooga pakuti alles kella poole üheteistkümne paiku õhtul (?!)

Meie olime lubanud grillikale naasta ja nii me lahkusime juubelipeolt vahetult enne pearooga. Kuuldavasti oli pidu kestnud hommikul kella kaheksani. Mis sellest, et kella üheteistkümne paiku õhtul manitsesid politseinikud peolisi tooni maha võtma.

Grillikale naastes oli külaliste arv kahanenud kaheksale, ent karaoke ruulis ja eksperimentaalsed viinakokteilid hoidsid peo hoogu ülal. Austraallased oskavad pidu pidada!

Uni silmas, olin mina kella kaheteistkümneks kümneminutilise jalgsimatka järel läbi pargi kenasti kodus. Uni maitses ülihea!